28.03.1867 Pappsaare küla, Pärnumaa – 30.09.1943 Tartu
Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog
145 aastat sünnist
Pseudonüümid: -mpm-, In, Collaborator, M. K., a, Kampuse Mihkel
jt.
Mihkel
Kampmaa oli Eesti
kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kes kandis kuni 1936. aastani perekonnanime
Kampmann.
M.
Kampmaa sündis Sauga vallas kaluri ja erusoldati Madis Kampmann ja Anu Maidlase
pojana. Oma haridusteed alustas ta Papsaare külakoolis (1875−1877). Kampmaa
õppis Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ning
Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate
Cimze
seminaris (1884−1888). Kampmaa oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), kihelkonnakooli
õpetaja ja köster Väike-Maarjas (1889−1893) ning seejärel
Sakala
toimetaja Viljandis (1894−1897). Ta oli ka Viljandi kirikukooli (A. von Stryki
eraalgkooli) juhataja ja linnakoguduse köster (1896−1903) ning Volmari
Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Asunud 1907 Tartusse tegutses Kampmaa õpetajana
Eesti
Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu
põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928).
Mihkel
Kampmaa abiellus aastal 1892
Porkuni
mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (1874–1931). Neil sündis seitse
last.
Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama
väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta kogus esimesena väga suure
kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmus „Eesti vanem ilukirjandus”
(1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923,
1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933).
Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on suurel määral hinnatud eklektiliseks ja ajastu
kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete
hulka.
Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste
ja õppekirjanduse loomisega. Ta oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema
koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907), mis
vastas rahvakooli vajadustele ning pakkus arendavat ja mitmekesist materjali.
„Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on
kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4
tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii tõi ta
kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja
kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse
raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada
koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa
kasvatusteaduslik peateos,
esimene eesti didaktikaõpik, on „Didaktika põhijooned” (1932), kus ta summeeris
oma pedagoogilisi seisukohti.
Ta on
avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896) ning kirjutanud ka
teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo
metoodika ning põllumajandusalaseid raamatuid.
Mihkel
Kampmaa korraldas oma abikaasaga A. Kitzbergile lahkumispeo, kui viimane Viljandis
ökonoomi kohalt lahkus ning Lätimaale suundus. Kampmaa oli haridustasemelt
Kitzbergist kõrgemal ja oli talle vaimseks rikastajaks.
Kasutatud
kirjandus:
Ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa