Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed

Johannes Aavik

Teine trükk

Johannes Aaviku Selts, 2010

Sisaldab ka: Üks meie kulturalise nõrkuse põhjustest: vastupidine selektsioon ; Rahvustunde nõrkusest Eestis

Missuguseid abinõusid tuleks leida rahvaarvu vähenemise vastu ja milles peituvad selle põhjused? Peamiseks põhjuseks on siin mentaliteet. Mina arvan isiklikult, et eesti rahva arvuline vähenemine on osalt samasugune nähtus, kui on tähele pandud metsarahva juures, kes järsku tutvub kõige kõrgema Euroopa kultuuriga ja ei saa sellele küllaldaselt kohaneda. Ta langeb selle kultuuri pahede kätte ja sureb välja. Tahetakse nagu üle trumbata äärmise peenutsemisega. Edendades kinosid, andes täieliku vabaduse ajakirjandusele kõigi eurootiliste ja nilbete juttude avaldamiseks, kirjastustele erootiliste romaanide kirjastamiseks ja avaldamiseks, avaldades iga nädal ajalehtedes moeuudiseid jne, saavutame selle mentaliteedi, mis viib rahva arvu vähenemisele. (1935)

Eesti kunst paguluses

Näitus Kumu kunstimuuseumis 02.09.2010 - 02.01.2011, Tartu Kunstimuuseumis 23.02.2011 - 01.05.2011 : kataloog Rööppealkiri Estonian art in exile : exhibition at the Kumu Art Museum 02.09.2010 - 02.01.2011, at the Tartu Art Museum 23.02.2011 - 01.05.2011 : catalogue Eesti Kunstimuuseum, 2010

Teise maailmasõja lõpuks oli Eestist põgenikena lahkunud kümneid tuhandeid inimesi ning eesti kultuurikantse tekkis üle maailma. Näituse rikkalikult illustreeritud 544 leheküljeline eesti- ja ingliskeelne kataloog annab põhjaliku ülevaate paguluses loodud kunstipärandist. Koostatud Eesti Kunstimuuseumi (Kersti Koll) ja Tartu Kunstimuuseumi (Reet Mark, Tiiu Talvistu) koostöös. Paguluses loodud eesti kunsti suurnäitusel on esindatud kunstnikepõlvkonnad Eerik Haamerist Mark Kalev Kostabini ning väljas on ligi 250 tööd 70 autorilt

Autosport 2010

Hoovõtuaasta

Aasta Raamat, 2011

Autosportlaste jaoks oli aasta 2010 edukas ja nüüd sai see kõik kaante vahele pandud. Raamat võtab kokku Eesti autospordi (ralli, rallisprint, rallikross, rahvasport, noortesport, ringrajasõit, kardisõit) tähtsamad sündmused aastal 2010.

Uudisena lisandus raamatusse kiirendusspordi ülevaade, lisaks saab lugeda põhjalikke lugusid Eesti sõitjate osalemisest välisvõistlustel. Pikem portreelugu räägib Aarne Timuskist, mälestuslugu eelmisel aastal meie seast lahkunud Eedo Raidest. Lugeda saab veel Eesti noortest vormeliehitajatest ja Audru ringraja tulevikuvisioonidest.

28. märts - Jaak Sõggel 140

Jaak Sõggel
(28.03.1871 Kaarli vald – 8.12.1963 Abja)
Rahvaluulekoguja
140 aastat sünnist

Oma aja tuntuim Saarde kihelkonna kirjamees – rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik – Jaak Sõggel sündis 28. märtsil 1871. aastal Kaarli vallas Viljandimaal. Tema ametlik haridustee piirdus Paistu Araku algkooli kahe koolitalvega, kuid ta täiendas end pidevalt iseõppimise teel.

Iseseisvat töömeheteed alustas 1894. aastal Uue-Kariste metsavahina, jätkas 1906. aastal Voltveti (Tignitz) mõisa kupjana ning alates 1920. aastast Voltveti valla Võidu talu peremehena. Igapäevase leivatöö kõrvalt oli aktiivselt tegev kohalikus seltsi- ja ühistegelikus elus, korjas sõnalist vanavara J. Hurdale, M .J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta J. Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile.1961. aastal autasustati teda 70-aastase rahvaluule kogumise eest Kirjandusmuuseumi eripreemiaga.

Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.

1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.

Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".

Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.

Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.

Kui 1945. aastal poeg vangina Siberisse saadeti ja minia kahe lapsega maha jäi, aitas ta temal neid kasvatada ja talutöödega toime tulla.
(Allikas: Saarde Sõnumid : Tähtpäevakalender)

27. märts - Liis Käbin 115

Liis Käbin (sündinud Martinson)
(27.03.1896 Puiatu vald – 14.07.1976 Hamilton, Kanada)
115 aastat sünnist

Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi ajakirja "Taluperenaine" (1927-1940) peatoimetaja. Ajakiri oli Eesti Maanaiste Keskseltsi ja maanaisteseltside häälekandja. Aastast 1930 ilmus selle ajakirja lisana populaarne „Laste Maailm“.
(Allikas: Vikipeedia)

22. märts - August Rei 125

August Rei

(22.03.1886 Kabala vald Kurla küla – 29.03.1963 Stockholm)

Ühiskonnategelane, poliitik
125 aastat sünnist

Foto allikas: ESTONICA

August Rei on üks nendest paljudest Eesti poliitikutest, kelle elu ja tegevus vajab veel põhjalikku uurimist. Võrreldes Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri või Jaan Tõnissoniga on tema nimi avalikkusele kindlasti palju vähem tuntud, kuigi tema tegevus nii Eesti iseseisvumisel kui ka demokraatliku riigi ülesehitamisel on samavõrd märkimisväärne: August Rei oli Asutava Kogu ja Riigikogu esimees, riigivanem, diplomaat ja mitmel korral minister. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli August Rei ainuke riigivanematest, kes pääses punaste käest eluga Läände, kus tal oli oluline roll Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjana.

August Rei sündis 22. märtsil 1886 Viljandimaal Kurla külas kooliõpetaja pojana. Pidevalt õpilaste hulgas olles sai lugemine-kirjutamine talle justkui iseenesest selgeks ja nii võis August juba viieaastaselt istuda koolipinki koos esimese klassi õpilastega. Vallakoolile järgnesid õpingud Pilistvere kihelkonnakoolis, siis Tartus gümnaasiumis. Tartus õppides hakkas August Rei osa võtma rahvuslik-radikaalsete ühenduste tegevusest ja asutas kaasõpilastega põrandaaluse salaühingu „Külvaja”. Üheks aktsiooniks oli allkirjade kogumine gümnaasiumis eesti keele õpetuse sisseseadmiseks, mis aga läbi ei läinud. 1902. aastal korraldati kinnine koosviibimine, kuid kooli juhtkond sai sellest rahvuslikust tsaarivõimu vastasest üritusest teada ja eestvedajaid, kelle hulgas oli ka August Rei, ootas koolist väljaheitmine. Selle ennetamiseks siirdus Rei Novgorodi gümnaasiumisse. Siingi osales ta põrandaaluse salaorganisatsiooni tegevuses. Lõpetanud Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga, astus Rei Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele sai ta siin pühenduda vaid mõne kuu, sest 1905. aasta kevadsemestril suleti ülikool võimude poolt seoses revolutsiooniliste sündmustega. Muidugi oli August Rei ka Peterburis osa võtnud üliõpilaste meeleavaldustest ja koosolekutest ning otsustas nüüd Eestisse tagasi minnes siingi tsarismivastast kihutustööd teha. Esialgu tegutses ta Tartus, siis Tallinnas: tutvustas sotsiaaldemokraatlikke vaateid, asutas töölisühinguid, andis välja põrandaalust ajalehe Sotsialdemokrat, tegi kaastööd vasakpoolsele ajalehele Hommik, koostas revolutsioonilauliku, tõlkis Karl Kautsky raamatu „Suur Prantsuse revolutsioon” jne. Kuni ta 1906. aasta veebruaris arreteeriti ja oli sunnitud veetma viis kuud trellide taga. Rei vabastati süütõendite puudumisel ja ta võis jätkata katkenud õpinguid taas tegevust alustanud Peterburi ülikoolis, kus temast sai Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi üks eestvedajaid. Stuudiumi lõppedes 1913. aastal tuli läbi teha sõjaväeteenistus. Seejärel jõudis A. Rei olla mõnda aega Viljandis advokaat, kuid maailmasõja puhkedes kutsuti ta suurtükiväeohvitserina taas teenistusse.

1917. aastal siirdus Rei Tallinna, kus osales Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimehena suure innuga eestlastest sõjaväelaste kodumaale toimetamisel ja rahvusväeosade moodustamisel. August Rei oli küll vasakpoolsete vaadetega, kuid mitte enamlane. Ta oli üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ning selle ideoloogia väljatöötajaid, esindades mõõdukat tiiba. Ajutises Valitsuses oli A. Rei töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja ühtlasi Venemaal vangistuses viibiva haridusministri, kes oli tema naise vend, kohusetäitja. Kui ta oli aga avaldanud hukkamõistva artikli valgest terrorist Soomes, tõusis sellest suur skandaal ja Rei pidi ministri kohalt tagasi astuma. Kuna sotsiaaldemokraadid olid kõige suuremaks erakonnaks 1919. aasta 23. aprillil tööd alustanud Asutavas Kogus, siis valiti August Rei selle esimeheks. Ta pöördus kõnega Asutava Kogu liikmete poole: „Austatud rahvaasemikud! Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks, ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine.” Asutav Kogu võttiski Rei eesistumisel vastu terve rea väga olulisi seadusi eesotsas põhiseaduse ja maaseadusega, mis panid Eesti riigile kindlad õiguslikud alused. August Rei oli valitud kõigisse Riigikogu koosseisudesse ja ta oli teise Riigikogu esimees.

Aastatel 1923–1925 oli August Rei Eesti–Läti piiriküsimuste läbirääkimistel Eesti delegatsiooni juht, samuti juhtis ta Eesti delegatsiooni Genfis Rahvasteliidu täiskogu koosolekul 1925. aastal.

1928. aasta detsembrist kuni 1929. aasta juulini oli August Rei sotsialistide, kristliku rahvaerakonna, tööerakonna ja asunike koalitsioonivalitsuse riigivanem. Sel ajal teostati mitmeid sotsiaalhoolekande ja haridusalaseid reforme ning suurendati riigieelarves vastavaid kulutusi, samuti sõlmiti Nõukogude Venega kaubandusleping.

Aastatel 1932–1933 oli Rei Konstantin Pätsi moodustatud kabinetis välisminister. 1934. aastal kandideeris ta koos K. Pätsi, J. Laidoneri ja A. Larkaga riigivanema (resp. presidendi) ametikohale, valimised jäid aga K. Pätsi võimuhaaramise tõttu lõpuni viimata. Kuna Rei oli Pätsi toetanud, sai temast 1936. aastal välisministri abi, seejärel oli ta aastatel 1938–1940 saadik Nõukogude Liidus. Tema Moskvasse asumise ajal toimus Peipsi järvel intsident, kus NSV Liidu piirivalvurid röövisid ja tapsid Eesti piirivalvuri ning küüdimehe. See tegi juba algusest peale saadiku tegevuse keeruliseks. 1939. aastal pidi Rei minema saadikuks Pariisi, milleks oli ka juba Prantsuse võimude nõusolek saadud. Ent siis algas II maailmasõda ja nii jäi Rei edasi Moskvasse, kus jätkus töö äärmiselt pingelises olukorras. Peagi väljusid Eesti suhted Moskvaga tavadiplomaatia raamest, järgnes Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.

August Rei sai Rootsi Moskva saadikult endale ja abikaasale Rootsi viisad ning 1940. aasta 13. juulil Moskvast Tallinnasse tagasi pöördudes istusid Reid Riias Tallinna lennuki asemel Stockholmi lennukile ja pääsesid nii imekombel punasest haardest vabasse maailma. Rootsis asudes oli August Rei Uluotsa-Tiefi valitsuse välisminister ja pärast Jüri Uluotsa surma 9. jaanuaril 1945 sai temast kui vabariigi valitsuse vanimast liikmest eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes. Selle kõrval oli ta Eesti Rahvusfondi ja Rahvusnõukogu asutajaid ja esimees ning juhtivalt tegev veel paljudes pagulasorganisatsioonides.

Kokkuvõtvalt võib August Rei tegevuses paguluses esile tõsta kahte olulisemat tahku. Esiteks oli tema püüdeks kõigi paguluses olevate eestlaste ühendamine ühise eesmärgi – vaba Eesti – nimel. Ta kutsus üles unustama varasemaid erimeelsusi ja hoiduma uute tekitamisest küsimustes, mis kodumaa saatuse kõrval on kõik teisejärgulised. Teiseks tegi ta kõik, et avada Lääne demokraatide sinisilmad Nõukogude Liidu ja kommunistliku korra inimvaenuliku olemuse nägemiseks. Selleks kasutas ta edukalt oma silmapaistvaid verbaalseid ja ajakirjanduslikke võimeid.

August Rei suri südamerabandusse valitsuse istungilt allmaaraudteega koju sõites 29. märtsil 1963.

2006. aasta 23. juulil jõudsid August Rei ja tema abikaasa Therese Rei tuhastatud põrmud perekonna soovil kodumaale ja 27. augustil viidi Tallinna Metsakalmistul läbi ümbermatmise tseremoonia.

(Allikas: Pillak, Peep. August Rei 120 / Välisministeeriumi aastaraamat 2006)

21. märts - Jaan Leppik 150

Jaan Leppik
(21.03.1886 Holstre vald – 5.07.1943 Holstre)
Kirjamees ja tõlkija
150 aastat sünnist

Sündis Punabu metsavahi pojana, õppis Pulleritsu külakoolis Jaan Adamsoni juures, Paistu kihelkonnakoolis ja Viljandi kreiskoolis; töötas mõisakirjutajana ja Punabul metsavahina 1907. a-ni, hiljem samas põllupidaja. Suri holstres, maetud Paistu kalmistule. Kirjutanud luuletusi, jutukesi, populaarteaduslike artikleid ja lastepalasid, teinud kaastöid „Postimehele“ ja „Meelejahutjale“, tõlkinud jutte jms. Kogus rahvaluulet J. hurdale, M. J. Eisenile ja ERA-le.
(Allikas: Eesti kirjanike leksikon)

19. märts - Jaan Tellisaar 125

Jaan Tellisaar
(19.03.1886 Vana-Võidu – 25.06.1955 Tartu)
Sordiaretaja
125 aastat sünnist

Aretanud taliõunasordi „Tellissaare“ Viljandimaal Pilistveres 1920. aastail, sordina hakati paljundama 1930. aastail. Läinud sajandi lõpus oli Eestis enim paljundatavaid sorte.
(Allikas: Rõngu aed)

17. märts - Johan Emblik 145

Johan Emblik
(17.03.1866 Ülemõisa – 3.04.1935 Tartu)
Piimanduse eriteadlane
145 aastat sünnist

1902.aastal lõpetas Tartu Ülikooli juures piimanduse bakterioloogia kursuse. Töötas Hollandis, Saksamaal, Soomes ja Taanis. 1910. aastast oli Eestis üks tähtsamaid ühispiimatalituse organiseerijaid ja piimanduse eriala teadlasi.
(Allikas: Viljandimaa turismiinfo)

15. märts - Hendrik Allik 110 ja Jaan Uudelt 130

Hendrik Allik
(15.03.1901 Abja vald – 8.05. 1989 Tallinn)
Poliitika- ja ühiskonnategelane
110 aastat sünnist

Töötas 1916-1922 Tallinnas Balti Puuvillavabrikus ning 1922-1924 töölisajalehtede toimetustes. 1917. aastal astus ÜK(b)P liikmeks, 1923 koopteeriti ta EKP ja EKNÜ KK liikmeks. EKP KK-sse kuulus ta ka 1941-1950 ja 1958-1976. 1918. a.. lõpul oli Allik Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu liige. Ta valiti Töörahva Ühise Väerinna saadikuna II Riigikogusse. 1924 mõisteti Allik 149 kommunisti protsessil eluks ajaks sunnitööle. 1928. a. ta amnesteeriti, 1938-1940 oli ta EKP Illegaalse Büroo sekretär. Allik oli üks 1940. a enamliku riigipöörde juhttegelasi. 1940-1941 oli ta Eesti NSV kaubanduse rahvakomissar, 1942-1943 Eesti laskurkorpuse poliitosakonna ülem, 1943-1950 ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees. 1948 omandas ta TPI-s majanduse alal kõrghariduse, 1950 arreteerisid julgeolekuorganid Alliku, 1950-1955 viibis vangis. 1957-1961 oli ta ENSV Ministrite Nõukogu Plaanikomisjoni esimehe asetäitja, 1961-1973 selle esimees ning ühtlasi ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. 1966-1970 oli valitud NSVL Ülemnõukogu ning 1947-1950, 1959-1967 ja 1971-1975 ENSV Ülemnõukogu liikmeks. 1980. aastal valiti Hendrik Allik Tallinna aukodanikuks.

Oli abielus Olga Lauristiniga, nende poeg on Jaak Allik
(Allikas: TEA entsüklopeedia)

Foto allikas: Eesti Filmiarhiiv 0-132984
Portreefilmi revolutsiooniveteranist Hendrik Allikust(vasakult)režissöör-operaator Andres Sööt, helioperaator Silvi Pruul, Hendrik Allik, stsenarist Ene Hion (Foto: R.Kotov 1986)

Jaan Uudelt

(15.03.1881 Vastemõisa vald – 2.12.1989 USA)

Arstiteadlane, Võru Teataja asutaja ja toimetaja
130 aastat sünnist

Jaan Uudelt sündis taluniku pojana, õppis kohalikus algkoolis, Viljandi linnakoolis, H. Treffneri eragümnaasiumis ja sooritas eksternina 1906 küpsuseksamid Tartus. Õppis arstiteadust Tartu ülikoolis 1900-12, oli 1812-17 tegelik ja kooliarst Võrus, siis polguarst Vene sõjaväes, Tallinna kaitsepataljoni arst Eesti Vabadussõjas, Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla juhataja ja võru garnisoni arst. Aastail 1920-21 oli Uudelt 2. suurtükiväe rügemendi arstiks ja 1921-30 Tartu ülikooli silmakliiniku vanemaks assistendiks. Omandanud 1929 dr. med. Astme, sai ta 1930 eradotsendiks silmahaiguste alal Tartu ülikoolis. Uudelt on juhatanud ühtlasi Tartu ülikooli silmakliinikut. Ta oli aastast 1931 dotsendiks silmahaiguste alal ja toimis aastast 1934 korralise professorina oftamoloogia õppetoolil.

Uudelt oli ajalehe „Võru Teataja“ asutajaid ja algusest aastail 1913-17 selle vastutav toimetaja ning 1914-18 ka Võru Hariduse Seltsi esimees. Ta on olnud 1926-34 Tartu Eesti Arstide Seltsi juhatuse liige, teotsenud aktiivselt „Pimedate Abi“ seltsis, Akadeemilises Itaalia-Eesti Ühingus, osa võtnud Balti riikide silmaarstide kongresside organiseerimistööst ja juhatamisest. Samuti on ta reisinud korduvalt teaduslikul otstarbel välismail. Soome arstide seltsi Duodecim kirjavahetajaliige on ta aastast 1938. Uudelt on avaldanud kodu- ja välismaa ajakirjus („Eesti Arst“, „Zeitschrift für Augenheilkunde“, „Klinische Monatsblätter für Augenheilkunde“ jm. ) teaduslikke töid, mis käsitlevad esmajoones trahhoomi. Neist on tähtsaim „Über das Blutbilt Trachomkranter“ (Acta A XIX, Tartu, 1930)

Väikeettevõtte raamatupidamine

Maire Otsus-Carpenter
Sari Äripäeva raamat
Äripäev, 2010

„Väikeettevõtte raamatupidamine“ räägib raamatupidamise korraldamisest väikeettevõttes ning on mõeldud eeskätt neile, kes soovivad raamatupidamisega esmatutvust teha. Raamat keskendub eelkõige raamatupidamise praktilisele poolele ning võiks abiks olla raamatupidamist alles õppivale inimesele või tööd alustavale raamatupidajale mõne mahukama ja teoreetilisema käsitluse puhul.

Kasulikku infot ja näpunäiteid leiavad siit kindlasti aga ka need, kes raamatupidamisega juba rohkem või vähem kokku on puutunud. “Väikeettevõtte raamatupidamine” on lisaks raamatupidajatele kasulik ka väikefirmade omanikele, kes tahavad teada, mis peitub müstiliste sõnade “deebet”, “kreedit” ja “bilanss” taga ning soovivad oma firma raamatupidamist rohkem mõista.

Lugeja ei saa sellest raamatust täpseid juhiseid maksuseaduste tõlgendamiseks või raamatupidamise toimkonna juhendite kasutamiseks. Autori eesmärk on anda pigem ajatu ehk üldine ülevaade raamatupidamisest, selle algtõdedest kuni aastaaruande koostamise üldpõhimõteteni. Oluline on, et raamat ei oleks liialt kinni oma ajas ning ei muutuks kasutuks pärast esimest raamatupidamise või maksuseaduse, määruse või juhendi muutumist.

„Väikeettevõtte raamatupidamine“ koosneb neljast peatükist:
- Esimeses peatükis tutvustatakse lugejale raamatupidamise algtõdesid. Defineeritakse põhimõisted, kirjeldatakse olulisemaid raamatupidamise aruandeid ning selgitatakse, milleks kasutatakse kontosid ning kuidas tehinguid kontodel kajastatakse.

- Teises osas keskendub autor sellele, kuidas kajastada õigesti ja õiglaselt ettevõtte majandustegevuse põhitulemusi – finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Teisisõnu, juttu tuleb raamatupidamise koostamise alusprintsiipidest ja raamatupidamistavadest. Sellest peatükist leiab ka ülevaate ettevõtte raamatupidamist korraldavast dokumendist ehk raamatupidamise sise-eeskirjast.

- Kolmas, neljas ning viies peatükk viivad lugeja otse ettevõtte raamatupidamise südamesse. Kolmandas osas tutvustab autor majandusaasta aruannet, analüüsides üksiti selle komponente. Kiire ja selge pildi saame bilansist, kasumiaruandest, omakapitali muutuste aruandest ning rahavoogude aruandest. Lisaks toob autor lugejani aruannete omavahelise tiheda seostevõrgustiku. Järgneb sissevaade aastaaruande lisadesse.

- Neljandas osas keskendub autor konkreetselt just väikeettevõtte raamatupidamise nüanssidele. Selles peatükis käsitletakse olulisemaid aspekte, mis puudutavad vara, kohustuste, tulu ja kulu kajastamist väikeettevõtte raamatupidamises. Peatüki lõpus on toodud näiteid ka mõningate harvem ette tulevate omakapitali tehingute kajastamise kohta. Need tehingud on näidete valikusse kaasatud seetõttu, et praktilises töös esineb nende tehingute kajastamisel suhteliselt palju vigu.

- Viies peatükk on praktiline peatükk, milles näite varal õpetatakse lugejale samm haaval raamatupidamise aastaaruande koostamist.

Raamatupidamise terminoloogia ei ole eesti keeles veel lõpuni välja kujunenud. Et lugejal oleks mõistetes lihtsam orienteeruda, on raamatu lõppu lisatud tabel, kus on esitatud põhiterminid, mõningate terminite puhul nende eesti keeles kasutatavad paralleelterminid ning ingliskeelsed vasted.

Raamat peaks aitama mõista, et raamatupidamine ei ole vaid jäikade reeglite rägastik, vaid kompaktne süsteem, kus igal reeglil on loogiline põhjendus ning kus deebet ja kreedit ei ole eesmärk omaette, vaid ainult vahend ettevõtte kui terviku majandustegevust kajastavate raamatupidamisaruannete koostamisel.

Vastandumised

EKL 10. aastanäitus

Rööppealkiri Confrontations : 10th annual exhibition of EAA
Eesti Kunstnike Liit, 2011

EKL 10. aastanäituse kataloog sisaldab näituse kuraatori Enn Põldroosi eessõna, EKL aastanäituste kronoloogilist nimekirja, valikut 10. aastanäituse pressikajastustest, aastanäitusel „Vastandumised“ eksponeeritud teoste reproduktsioone ja osalenud kunstnike näitusetegevuse lühikokkuvõtteid.

Sügisball : 2

Sari Etüüde nüüdiskultuurist, 1736-8251 ; 2
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

Artiklikogumik «Sügisball» koondab 2008. aasta kevadel toimunud konverentsi «Sügisball» ettekandeid, mis käsitlesid nii Mati Undi samanimelist, 1970. aastate Mustamäe asukate elust kõnelevat romaani kui selle ainetel paarkümmend aastat hiljem Lasnamäel üles võetud filmi.

Lisaks sisaldab kogumik paremikku varem ja hiljem Eesti kultuuripressis ilmunud mõlema «Sügisballi» käsitlustest. Mitmekesist tekstidevalikut illustreerivad vanemad ja uuemad vaated kõnealustele paneellinnaosadele ning filmikaadrid. Kogumik on teine osa Kirjandusmuuseumi kultuuriteooria töörühma toimetistesarjast «Etüüde nüüdiskultuurist».

Hinnatud 2010. aasta 25 KAUNEIMA EESTI RAAMATU hulka.

Zürii: "Väga hästi läbi töötatud ja teadusraamatule ebatraditsiooniline kujundus, lisaks huvitavad väikesed kujundusnipid annavad tulemuseks rafineeritud terviku, mis sobib teemaks oleva Mati Undi maailmaga"

Raamatuarvustusi:

Midagi pole teha – linn on osa minu rikkusest ja rikutusest ning mina osa linna kaardistamatust olemusest, imepisike osa tema mitteteadvusest.

Jan Kaus Väike-Ameerika HÄÄLe 2010. aasta sügisnumbris
Ülemine tsitaat ei pärine küll kõnealusest raamatust, kuid iseloomustab lühidalt kõigi artiklite põhisisu: indiviidi suhted linnaga. Loe edasi: Kronitoop : Muljendižurnaal

Mari Peegel. Unustamatu Unt kui magalakirjanik esseistide hambus
Metatekstide kogumik pühitseb Mati Undi kultust ja rehabiliteerib Mustamäe linnaosa.
Kahe aasta eest kevadel peeti Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis konverentsi „Sügisball”. Esines hulk tarku inimesi, ettekanded käsitlesid nii Mati Undi samanimelist Mustamäe-romaani kui ka selle ainetel paarkümmend aastat hiljem Lasnamäel võetud filmi. Sellest, mis tol päeval räägiti ning millist retseptsiooni „Sügisballid” ka enne ja pärast konverentsi leidnud on, saab nüüd lugeda veel kord „Sügisballi” nime kasutavast raamatust. Kõiki Undi ja Veiko Õunpuu teoste kohta ilmunud artikleid loomulikult ära trükitud pole, kuid artiklikogu lõpust leiab põhjaliku valikbibliograafia Loe edasi: Eesti Päevaleht

Sissejuhatus fütoteraapiasse

Udo Margna
Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2011

Inimene on iidsetest aegadest peale abi oma tervise parandamiseks ja haiguste raviks otsinud teda ümbritsevast loodusest. Ravivahendeid püüti leida ja saadi eelkõige taimeriigist. Ravimine taimedega väljub oma senistest kitsastest rahvameditsiinilistest raamidest, muutudes järkhaaval teaduslikel uuringutel ja kindlatel tõestatud faktidel baseeruvaks meditsiinivaldkonnaks – fütoteraapiaks. Kaasaegne fütoteraapia oma kõige kõrgemal tasemel eeldab alusteadmiste olemasolu vähemalt kolmel erineval tasandil:
- peab teadma, millistest konkreetsetest ühenditest taime paljude koostisainete hulgas oleneb tema ravitoime
- peab teadma, mida need ühendid endast kujutavad oma keemiliselt ehituselt
-peab teadma, millised on toimeainete mõju farmakoloogilised mehhanismid

Põline partituur

Rein Veskimäe
Intervjuud akadeemikutega
Reves Grupp, 2011

See kogumik sisaldab Horisondi reaalteaduste toimetaja Rein Veskimäe viimaste aastate intervjuusid Eesti akadeemikutega. Nendeks on astrofüüsik Arved Sapar, tahkisefüüsik Peeter Saari, merefüüsik Tarmo Soomere, mehaanikateadlane Hillar Aben, matemaatik Ülo Lumiste, geoloog Dimitri Kaljo, arvutiteadlane Raimund-Johannes Ubar ja täppisteadlane Ene Ergma. "Põlise partituuri" I osa ilmus 2007 märtsis.

Kõnealuses kogumikus on avaldatud ka kõikide Rein Veskimäe toimetatud ja kirjutatud ning aastatel 1967-2010 Horisondis ilmunud artiklite register, kokku ligi 1500 nimetust.

See aitab kergesti leida üles ajakirja Horisont vastava numbri, kust saada lisamaterjali õppetööks või referaatide kirjutamiseks sobival teemal.

Väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Saateks

Lugupeetud lugejad!

2007. aastal jõudis teie ette üks väike kogumik “Põline partituur. Eesti teadlased horisondil”, kus kirjas paljud lood ja lookesed Eesti teadusmaastikul juhtunust aastatel 1967–2007. Teiste hulgas olid tähelepanu all 22 Eesti akadeemikut – nende teod, jutud ja tõekspidamised. Käesolevas kogumikus olen avaldanud viimase kolme aasta intervjuud akadeemikutega. Vastused olen jäädvustanud neid kuulates ja hiljem nende mõtteid üles tähendades. Või siis nendele endale mõttelõnga kudumiseks minu pakutud lõimele rohkem aega andnud, et oma sõnum kirja panna segamatult, vaikuses ja üksi olles. Kogumiku viimane lugu “Jooksujalu” on aga hoopis tavapäratult siinsete kaante vahele jõudnud. Umbes nagu mõnikord laululoomingus on juhtunud, et viis ammu valmis, enne kui tekib mõte sõnade kirjutamiseks.

See on Raimund Ubari lugu, mille ta mõned aastad tagasi minu kätte usaldas ja mis nüüd lühendatult ja teises kuues esmakordselt ilmub. Ent mitte ainult tema lugu. See on ka väike läbilõige Eesti teaduse ning tehnikakõrghariduse olukorrast ja võimalustest Eesti Vabariigi taassünnijärgsel perioodil. Tollest ajast, mil kõik teisedki siin vastajad teadusse sügavaid vagusid ajasid ning jäädavaid jälgi jätsid – igaüks PÕLISE PARTITUURI järgi oma pillil mängides ning maailma teadusorkestri värve rikastades.

Selgitamist vajab veel üks asi. Hiljaaegu otsustas Sihtasutus Archimedes koos Eesti Teaduste Akadeemia ning Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumiga määrata mulle elulutöö preemia. Võib tekkida küsimus: mille eest? Sellest lähtuvalt avaldangi raamatu lõpus nimekirja kõikidest minu toimetatud, kirjutatud ja Horisondis avaldatud lugudest, samuti kirjastatud raamatutest. Loodan, et neid lõpulehekülgi sirvides jõutakse kergemini jälile nii mõnelegi kunagi Horisondis trükitud peamiselt reaalteadusi kajastavale loole, kui kellelgi peaks selleks vajadus tekkima. Kõikidele nimekirjas mainitud lugude autoritele ja siinkohal vastanutele suur aitäh Eesti rahva valgustamisel viimase 44 aasta jooksul. Horisont ise aga just alustas oma 45. sammu ümber Päikese.

Rein Veskimäe

Raadi raamat

Pildid sündinud asjadest
Rööppealkirjad The Raadi book : pictures of things gone by = Das Raadi Buch : Bilder von geborenen Dingen
Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, 2010

Kauni ja ajaloos väga erinevaid rolle täitnud Raadi mõisa lugu jutustatakse läbi rohkem kui 500 foto, artiklite, dokumentide, ajaleheväljalõigete ja mälestuste. Ajaperioode käsitlevad artiklid on eesti, inglise, vene ja saksa keeles ning nende autoriteks on Tiit Rosenberg, Helmut Piirimäe, Anto Raukas, Piret Õunapuu, Ülo Siimets, Agnes Aljas, Merli Sild ja Sirje Madisson.

Raadi mõis kuulus juba keskajal linnamõisana Tartu raele (Ratshof). Baltisaksa mõisnikud von Liphartid omandasid mõisa 1751. aastal ja neilt oleme saanud päranduseks mälestused imelisest pargist, kaunist lossist, aktiivsest kunsti- ja kultuurielust. Alates 1921. aastast asusid Raadil Eesti Rahva Muuseum ja Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond, park aga oli tartlaste lemmikpuhkekoht. 1944. aasta augustilahingutes mõis hävines ja see protsess jätkus ka järgnevatel okupatsiooniaastatel, kui seal paiknes sõjaväelennuväli. Tänaseks on Eesti Rahva Muuseum Raadil tagasi ja peab plaani sinna ehitada oma uus kodu.

Raadi raamatu koostajad: Ülo Siimets, Sirje Madisson, Jane Liiv
Kujundaja: Merike Tamm

"Raadi raamat: pildid sündinud asjadest" valmis Eesti Kultuurkapitali, Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupi, Tartu Vallavalitsuse ja veel mitme asutuse rahalisel toel.

Pirita elu ja ilu

Ants Kulo ja Viktor Kuik
Rööppealkirjad Piritan elämä ja kauneus = The life and beauty of Pirita
Kirjastuskeskus, 2010

Raamat on kogum ajaloolistest postkaartidest, Piritast vanadel fotodel aastatest 1900-1940

Kogu tõde innovatsioonist

Max McKeown
Sari Äripäeva raamat
Äripäev, 2009

See raamat on lugemiseks kulutatud aega väärt, kui tahate oma maailma paremaks muuta. Kui olete innovatsiooniga tegelenud juba aastaid, tuletab see teile meelde seda, mida te juba teate, ent annab siiski ka uusi mõtteid. Kui soovite aidata oma kolleegidel mõista, mida on vaja, et jõuda ideest arusaamiseni ja mõistmisest innovatsioonini, tuleks neile hankida just see raamat.

Autori stiil on värskendavalt kasulik ja stiilselt meelelahutuslik: autor annab kasulikku infot haaravalt uudses ja lihtsas vormis. Raamat on kirjutatud üliheas esseevormis. Oma ausa ja asjaliku stiiliga murrab autor innovatsiooni tabusid ja vanu kombeid.

Kasetoht tarbeesemetena

Eevi Astel
Eesti Rahva Muuseum : Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, 2010

ERMi ja ERKL koostöös valminud trükis tutvustab igapäevases talumajapidamises tähtsal kohal olnud materjali. Kasetoht oli hinnatud materjal oma kauase säilivuse, tõrvasisalduse ja veekindluse tõttu. Seetõttu leidis toht kui mitmete tarbeesemete valmistamise materjal kõikjal Eesti talurahva elus ulatuslikult kasutust.

Karmi aja taktikad

Patric Forsyth, Frances Kay
Kuidas rasketes majandustingimustes äriedu säilitada
Sari Äripäeva raamat; Targa juhi tagala
Äripäev, 2009

Ootamine, kui tahes lootusrikkalt, ei kvalifitseeru läbikaalutud tegevusena. Kui teie konkurentide edu võibki seletada hea õnnega, ei saa selle peale reaalse taktikana küll lootma jääda. Suure tõenäosusega läheb tarvis karme meetmeid ja mida varem te nendega pihta hakkate, seda parem.

Raamat annab edasi viiskümmend mõtet. Nende hulgas on niisuguseid, mis peaksid toimima igaühe jaoks, selliseid, mis sobivad ehk mõnedele, ning kõige rohkem vast neid, mis vajavad mõningast kohandamist, et neist just konkreetses kohas kasu oleks.

Raamatu 52 peatükki on kõik erineva pikkusega. Mõningad sisaldavad esitatud meetodite kohta lühikest kuidas-seda-teha juhendit. Teised võivad olla seotud otseselt tegutsemisega, või siis võib olla kasulik enne üht-teist kontrollida, kui neid rakendama asute.

Raamatu ülesehitus on selline, mis lubab seda sirvida siit ja sealt, jättes vahele kõik selle, mis pole teie jaoks ning kasutada seda osa, mis viib teid tegudele. Pidage meeles, et ootamine, kui tahes lootusrikkalt, ei kvalifitseeru läbikaalutud tegevusena. Suure tõenäosusega läheb tarvis karme meetmeid ja mida varem te nendega pihta hakkate, seda parem.

Head halvad sõnumid

Jaakko Lehtonen, Kaja Saksakulm Tampere
Riski- ja kriisikommunikatsiooni alused
Sari Äripäeva raamat
Äripäev, 2009

Raamat käsitleb kriisiolukorras sõnumite edastamist, et hoida ära halvimat ning päästa ettevõte skandaalidest ja maine kahjustamisest.

Kestev majanduskriis näitab kujukalt, kui suur tähtsus on edastatavatel sõnumitel.

Sõnum peab olema ühemõtteline, selge ja täpne ning – mis samuti ülioluline – õige ajastusega ja pärit õigest kanalist. Jaakko Lehtoneni ja Kaja Tampere raamat analüüsib riskiolukordade ja kriisaegset suhtlust maailmas hästi tuntud firmade, aga ka Eesti näitel.

“Kriis tuleb sageli jõulude või kevadpüha ajal, nädalalõpul ning reeglina ikka alati ebamugaval ajal. Sest mugavaid kriise pole olemas,” ütleb suhtekorraldaja Aune Past raamatut tutvustades. “Suhtekorraldus on nii delikaatne valdkond, et erialakirjanduses tuuakse näiteks sageli väljamõeldud juhtumid või need, mis niikuinii meedia kaudu avalikuks saanud. Selle raamatu suur pluss on aus ja põhjalik vaatlus.”

Näiteks analüüsitakse raamatus mitme aasta tagust konflikti haigekassa ja vähihaige Marge Valdmanni vahel. Lahatakse protsessi, kuidas anti avalikkusele teada Tallinki juhtide skandaalsest käitumisest laeval ning sotsiaalministeeriumi vigu jõulude eel pensionide väljamaksmisel. Autorid kirjeldavad, mida võinuks suhtlemisskeemis teisiti teha.

Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi arvab, et mõni aasta tagasi oleks paljude ettevõtete juhid mõelnud, et neil pole eriti vaja teadmisi kriisiga toimetulekuks, sest kõik toimis niigi hästi ja kriisiolukordi oli vähe. Praegu elavad paljud firmad erinevaid kriise läbi ja seetõttu on tegemist vajaliku lektüüriga mitte ainult juhtidele, vaid ka poliitikutele, avaliku sektori töötajatele ning ajakirjanikele.

Majanduskeskkonnast tulenevalt peavad juhid langetama negatiivseid otsuseid ja astuma ebapopulaarseid samme. Nende otsustega kaasnevate riskide hindamise oskusest sõltub, kas olukord on hästi ohjatud või muutub ettearvamatuks ja väljub juhtide kontrolli alt. Juhtidele tühisena tunduv detail või infokild võib põhjustada tõsiseid tagajärgi, juhul kui see meedias võimendub. Näiteks kui mingi toote kohta jõuavad ajakirjandusse kahtlused, et need on tarbijatele ohtlikud või tarbija tervisele kahjulikud, siis on hiljem keeruline avalikkust vastupidises veenda.

Graafilise disaini kool

David Dabner, Sheena Calvert, Anoki Casey
Baaskursus trükikunsti, liikuva graafika ja digimeedia vallas tegutsevatele disaineritele
Kirjastuskeskus, 2011

Teejuht nüüdisaegse praktilise arvutigraafika, trüki- ja kujunduskunsti aluste juurde, mis muu hulgas käsitleb disainikunsti kõigis valdkondades levinud tarkvararakenduste peensusi.

Standardtantsude tehnika

Guy Howard
Piip, 2010

Käesolev tõlkeraamat on esimene katse anda välja õpik standardtantsude aluste õpetamiseks eesti keeles, toetudes nüüdisaegse tantsuspordi algallikale - inglise tantsuõpetusele - ja kasutades tõlketöö tulemusena väljapakutud emakeelset terminoloogiat.

9. märts - Villem Reiman 150

Villem Reiman
(25.02 (vkj) / 9.03.1861 Suure-Kõpu vald – 25.05.1917 Kolga-Jaani)
Ühiskonnategelane, ajaloolane, pastor, Eesti kultuuriloo uurija
150 aastat sünnist

August Palm:

Rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, kirjandus- ja kultuuriloolane ning ühiskonna ja kultuuri vaimsete ja moraalsete väärtuste eestseisja Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure-Kõpu vallas rentniku pojana. Viljandi saksakeelse algkooli ja kreiskooli järel lõpetas Pärnu gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Aastast 1890 kuni surmani 12. mail 1917 töötas Reiman pastorina Kolga-Jaanis. Reimann on maetud Kolga-Jaani kalmistule.

Reiman paistis silma venevastase ja rahvusliku hoiakuga. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja juhte, Eesti Rahva muuseumi rajamise eestseisjaid, “Postimehe” ringkonna juhtivaid tegelasi ja aktiivne karskusliikumise eestvõitleja.

Reiman algatas EÜS-i albumite ja kalendri “Sirvialauad” väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa ÕES-i tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana. Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta. Toimetas sarja “Eesti Kultura“ I–V (1911–1915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on “Eesti piibli ümberpanemise lugu” (1889), biograafia “Jaan Adamson” (1913). Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus ”Kivid ja killud” (1907). Publitsistina avaldas ta mitmeid karskusteemalisi brošüüre, postuumselt ilmus Reimani “Eesti ajalugu” (1920).

Villem Reiman on silmapaistev nii teadlase kui rahvusliku ideoloogi ja kõikumatu aatemehena.

Allikas: August Palm. Villem Reiman (1937, 2005)

Eesti ajalugu elulugudes:

Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse. 1882 astus VR Tartu ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli VR seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sinimustvalge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas VR-i ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Karl August Hermanni "Postimehes" ja olid suunatud venestamise vastu. Jakob Hurda eeskujul kutsus VR eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.

1887 lõpetas VR kandidaadikraadiga ülikooli ja siirdus prooviaastat pidama Peterburi. Seal süvenes temas huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai VR Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. XII 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 hektari) ja tulukamaid Eestis. Järgmise aasta suvel abiellus ta Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi eesti perekonda, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas VR sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.

1890. aastast alates osales VR karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reimann pooldas täiskarsklust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.

Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid VR-le kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelvalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsessi ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus VR-i vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes VR-ile armuandmisega.

1896 ostis gupp eesti tegelasi VR-i algatusel K. A. Hermanni "Postimehe", millest J. Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvusluse peahäälekandja. VR andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus.

20. sajandi algul jätkas VR seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda, peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda VR ei pooldanud, ent 1905 astus ta välja karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks. 1905. a. lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas VR avalikult nõude asendada baltisaksa härraskirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuse alusel.

1905 alustas VR koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis VR ülima kohusetundega 1914. aastani, oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja. VR osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913. aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümnaasiumi kursusega erakooli. 1914 halvenes VR-i tervis järsult. Ta suri 56-aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.

VR toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS-i albumeid (I-VII, 1888-1902), kalendrit "Sirvilauad" (1896-1907), koguteost "Eesti Kultura" (I-V, 1911-15), "Eesti Haridusseltside Aastaraamatut" (1909-10), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja "Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetuse liige. Kõigis neis avaldas ta uurimusi, toetudes algallikatele. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise jaloo" tõlke (1903-06, 1910-11) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on VR-i panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.

Eesti ajalukku on VR läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Tema vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism, kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas VR kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli VR optimist. Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu".
Allikas: Toomas Karjahärm. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Villem Reiman tütrega

Koostanud Tartu Linnamuuseumi teadur Aime Kärner:

Kaasaegsed ja aatekaaslased Villem Reimanist:

”Nagu elus tulesäde, mis alaliselt liikvel; mis imelikul säral ümbrust valgustab… Ilma Villem Reimanita ja tema vaimlise, kui ka tegeliku kaastegevuseta ei oleks meie tööd mitte olnud.” (Jaan Tõnisson).

“Sügavalt religioosne hing, kelle juure usuline tunne ühte sulab rahvuslikuga, nii, et mõlemate vahel raske piire tõmmata. Julge oma arvamiste eest välja astuma, ausale vastasele ka lugupidamist mitte keelav, kuid oma vaadete kaitsmisel ägedalt pealetungija kuni sallimatuseni” (Peeter Põld).

“Villem Reiman on lihtne oma loomuses…ja nii sisurikas ja keeruline vaimus, nagu iga täis and. Reimani mure rahva pärast oli orgaaniline, oli tegelik ja mitte sõnaline. Ta tundus tülitajana, märatsejana oma ümbruskonnas, rahurikkujana uimtukkuvas õhkkonnas.” (Juhan Luiga)

Villem Reiman sündis 9. märtsil 1861. aastal Viljandimaal Suure-Kõpu vallas. Koolipõlves ärganud ajaloohuvi süvenes Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppides (1882-1887) ja suheldes seltsivendadega EÜS-is. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta Jaani kiriku õpetajana Peterburis ning 1889. aastast kuni surmani Kolga-Jaanis abiõpetaja ja õpetajana.

Villem Reimani eluaastad langesid eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemise ajajärku. Ta oli mitmete meie kultuurile oluliste seltside (EÜS, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum) asutajate hulgas. Tema põhihuvi koondus kultuuri, ajaloo ja kõlbluse probleemidele ning Jakob Hurda eeskujul ka eesti vanema kirjanduse ja kirjakeele uurimisele.

Villem Reimani suurimaks ja hinnatavamaks rahvuspoliitiliseks teeneks oli õhutada ja rahaliselt toetada Jaan Tõnissoni ajalehe Postimees omandamisel. 1. detsembrist 1896 hakkas leht ilmuma uue toimetuse juhtimisel ja Reiman kulutas kogu oma vaba aja Postimehele kaastööd kirjutades ja õhutades sellele teisigi.

Postimehes alustas Villem Reiman ka tõsisemat karskusteemaliste kirjutiste avaldamist. Karskusseltside esimehena asus ta alkoholivastase liikumise etteotsa. Ta rõhutas, et mitte kõrts pole vaenlane, vaid alkohol. Karske olek, sellega ka oma vara, tööjõu ja perekonna elatusvahendite kokkuhoid on rahvuslik kohustus.

Oma Kolga-Jaani koguduse jaoks oli Villem Reiman pühendunud hingekarjane. Ta oli Johan Kõpu sõnul “sirgjooneliselt mõtlev usuteadlane”. Jutlust ette valmistades jälginud ta alati, “et oleks midagi öelda”. Mõtterikkad ja tundesügavad jutlused olevat olnud kuulajaskonna jaoks ehk liigagi kõrged.

Villem Reiman suri 25. mail 1917. aastal ja maeti Kolga-Jaani kalmistule.

Kunagi kirjutas ta sõnad, mis käivad ta endagi kohta: ”Inimesed sünnivad ja surevad, tulevad ja lähevad. Pea ei tunne nende ase neid enam… Aga mitte kõik ei närbu, nagu rohi, kõik ei kustu, nagu langev täht. Mõned jätavad jälgi, mis kestavad. Mõne kohta maksab vana tõesõna “Nende teod käivad nende järel.”

Tütar Helmi arvates oli isa suhteliselt lühikese elu edasiviivaks jõuks kohusetunne, mis “andis talle otse üliinimliku jõu”.
Allikas: Tartu : heade mõtete linn

8. märts - Johann Köler 185

Johann Köler

(24.02 (vkj)/8.03.1826 Lubjassaare, Vastemõisa vald, Suure-Jaani khk – 22.04.1899 St. Peterburg)

Esimene eesti soost maalikunstnik ja professor, Eesti rahvusliku liikumise tegelane
185 aastat sünnist

Eesti Kultuurilooline veeb:

Õppis Viljandi kreiskoolis, 1839–1846 Cēsises maalriametit, 1848–1855 Peterburi Kunstiakadeemias maalimist. Reisis enesetäiendamise eesmärgil Euroopas, pärast peamiselt Roomas veedetud aastaid naasis 1862 Peterburgi. Töötas sealses Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias, oli kunstiõpetaja keiser Aleksander II perekonnas.

Osalt tänu seotusele keiserliku perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele.

Osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. 1869–1870 oli Peterburi Kunstiakadeemia õppejõud ja 1877-st nõukogu liige, 1874-st Belgia Kuningliku Akvarellistide ühingu liige. Suri Peterburis, on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”, “Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R. Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine nõidusunest” (1864).(Allikas: Kreuzwaldi sajand : Eesti kultuurilooline veeb)
Johann Köler sündis Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kresiskooli. JK asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes JK kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis JK Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.

Finantsdoktor

Louis Scatigna
Kuidas ravida finantshaigusi ja tugevdada oma rahalist tervist
Sari Äripäeva raamat : Targa juhi tagala
Äripäev, 2010

Enamikul inimestel ei ole rahalisi kaitseventiile. Nad ei tea, mida teha või kelle poole pöörduda. Kui nii-öelda “rahaline luu pole murdunud” või “veri ei purska”, ei otsi nad ka abi. Nad kulutavad edasi, kasutavad ära kogu oma krediidilimiidi ja kaevavad endale üha sügavamat auku.

Asja iroonia on selles, et head rahalist tervist ei ole raske saavutada. Selleks tuleb endale selgeks teha mõned lihtsad põhitõed, mis on loogilised ja kergesti arusaadavad.

Raamatu autor on Ameerikas 25 aastat edukalt tegutsenud finantsnõustaja ja saatejuht Louis Scatigna, kes oskab keerulistel rahateemadel kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, kasutades selgitamiseks võrdlusi kehalise tervisega.

Lou toob välja 20 kõige sagedasemat rahamure põhjust, selgitab “haiguse” olemust ning teeb ettepanekuid, kuidas neid vältida või ravida.

1. Kirjaoskamatus rahaasjades.
2. Vastutustundetus.
3. Ettekujutus, et olete materiaalsed hüved välja teeninud.
4. Sõltuvus laenudest ja kulutamisest.
5. Suutmatus mõista oma finantskäitumise tagamaid.
6. Abikaasade puudulik koostöö.
7. Arvestuse ja kontrolli puudumine.
8. Asjatundmatute finantsnõustajate usaldamine.
9. Säästmine investeerimise asemel.
10. Oskamatus investeeringuid hajutada.
11. Suutmatus mõista inflatsiooni mõju.
12. Maksuseaduste mittetundmine.
13. Üle jõu käiva eluaseme soetamine.
14. Raha raiskamine autodele.
15. Halvasti valitud kindlustus.
16. Mitteusaldusväärse panga valimine.
17. Ülikooliks valmistumisega viivitamine.
18. Pärandiasjade laokile jätmine.
19. Liigne kulutamine pensionipõlves.
20. Tõelise rikkuse käestlaskmine.

Võime majanduslangusesse takerdumist enda kasuks pöörata, kui teame, mida ette võtta. Raamatus “Finantsdoktor” selgitab Louis Scatigna täpselt, mida selleks teha.

Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2009/2010

Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2011

Tartu Ülikooli Kirjastuselt ilmus Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat 2009/2010, milles sisalduvad ülevaated, analüüsid ja esseed Eesti meediamaastiku kohta paaril viimasel aastal. Tähelepanu all on nii hetkeseis kui suundumused ja väljavaated traditsioonilises meedias.

Paljude kirjutiste aluseks on seltsi koosolekutel peetud ettekanded. Käsitluse all on trükiajakirjandus (nii üleriigilised ajalehed kui ka maakonnalehed, samuti ajakirjad), raadio, televisioon ja ajakirjanikutöö. Raamat sisaldab rohkesti meediastatistikat ja uuringute tulemusi. Avaldatakse Juhan Peegli publitsistikat puudutav ettekanne 1983. aastast, autorite hulgas on Hagi Šein, Andres Jõesaar, Indrek Treufeldt, Maarja Lõhmus, Janek Luts, Sulev Valner, Roosmarii Kurvits, Indrek Ude, Peeter Vihalemm jpt.

Edujanu

John P. Kotter
Sari Äripäeva raamat : Targa juhi tagala
Äripäev, 2009

"Edujanu" kõneleb pealtnäha kitsast teemast – kuidas luua piisavalt paljudes inimestes piisavalt tugevat teadvustatud tegutsemisvajaduse tunnet. Samas on see teema kiiresti areneval, tormilisel ajastul esmase tähtsusega. Kui teadvustatud tegutsemisvajaduse poolt pakutava väljakutsega õigesti ei toimita, võivad ka ülivõimekad inimesed ja ressurssidega hästi varustatud organisatsioonid saada rängalt kannatada. Kui väljakutsega toimitakse õigesti, võivad ka tõsiste takistuste ees seisvad inimesed saavutada tulemusi, mida me kõik oma karjäärile, tööandjale ja riigile soovime.

Lehitse raamatut SIIT

Edu sigitab hõlpsasti rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid selle õitsengu rahulolu kestab edasi sageli seetõttu, et juhid ei märka seda. Arukal, elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tuleviku-unistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ka tema ise on ohtlikult rahulolev.

Teadvustatud tegutsemisvajaduse (edasilükkamatuse tunde) vastand pole ainult rahulolu. Selleks on ka valesti suunatud, võlts tegutsemisvajadus, mis on sama valdav kui rahulolu, või veelgi salakavalam. Kui organisatsioonis valitseb võlts tegutsemisvajadus, on energilist tegutsemist küll omajagu, kuid seda ajendavad ärevus ja vaen, mitte keskendunud ja otsusekindel võidutahe, tahe võita nii ruttu, kui loogiliselt võimalik. Võltsi tegutsemisvajaduse korral jääb tegutsemisest pöörasevõitu mulje: koosolekute vahet jooksmine, kuhjade viisi dokumente, inimesed valmistavad ette lõputul hulgal PowerPointi esitlusi, nende päevakava koosneb pikast tegevuste loetelust, mis tähendab kihutamist mööda suletud ringi. Kogu selle karusselli suunitlus on aga vildakas.

Võltsi tegutsemisvajadust ekslikult tõeliseks teadvustatud tegutsemisvajaduseks pidamine on tänapäeval tohutu probleem. Pidevat raevukat tegutsemist nähes eeldatakse, et see näitabki tõelist vajaduse teadvustamist. Tühitegutsemine pole lihtsalt torpeedo, mis võib laeva põhja lasta, vaid sageli on see torpeedo ka radariga avastamatu, mis teeb ta kahekordselt ohtlikuks.

Sõnaraamat ütleb meile, et urgency tähendab “pakilist tähtsust”. Kui inimeste seas valitseb tõeline teadvustatud vajadus tegutseda, on nad veendunud, et määrava tähtsusega küsimustega tuleb tegelda kohe, mitte kunagi tulevikus; mitte siis, kui seda on lihtne ajakavasse sobitada. Kohe tähendab tõelist edasiliikumist iga päev. Määrava tähtsusega tähendab, et väljakutsed on edu või ellujäämise, võidu või kaotuse jaoks otsustavad.

Kuidas organisatsiooni pidurite ehk EiEidega toime tulla?
EiEid on üliosavad tegutsemisvajadusele lõppu peale tegema. Kui nad ei suuda saboteerida püüdlusi selle nimel, et rahulolu status quoga väheneks, põhjustavad nad ärevust või võltsi tegutsemisvajaduse tundega seostuvat kasutut askeldust. Igas organisatsioonis on vähemalt üks EiEi, sagedamini on neid aga rohkem. EiEi on midagi enamat kui skeptik. Kui skeptikutele on nende seisukoha ekslikkust kord veenvalt tõestatud, võivad neist saada algatuse tuliseimad eestvõitlejad.

EiEid võivad organiseerida aktiivse vastupanuliikumise ja sageli teevadki seda. Suuremaid vastasseise vältides kalduvad nad tegutsema ääremail: neljasilmakohtumistel, alluvatega peetud nõupidamistel või väljas joogiklaasi taga sokutavad nad jutu sisse kahtlusi ja ärevust soodustavaid väiteid. EiEi võib seda lõpmatuseni teha. Lakkamatu tööga – nagu paljudele EiEidele omane – võivad nad vallandada organisatsioonis väikese kodusõja. Tagajärjeks on see, et kogu teadvustatud tegutsemisvajaduse tunne suunatakse sõja võitmisele, mitte klientide paremale teenindamisele ja uute tehnoloogiate rakendamisele.

EiEidega toimetulekuks on mitu tõhusat moodust. Saada oma EiEid eriülesandega minema, anna EiEidele nii palju tööd, et liigseteks pahategudeks ei jää aega. Ent nendega võib käituda ka sirgjoonelisemalt. „Meie arvamused lähevad lahku ja see kahjustab ettevõtet. Sa pead kas muutuma või lahkuma.” EiEid ei muutu pea kunagi, isegi kui nad väidavad, et kavatsevad muutuda. Sa annad neile töö, mis tähendab madalamale ametikohale viimist. Kui nad ei ole uue tööga nõus, surud sa vallandamise läbi. Üldiselt: ära raiska aega, püüdes EiEisid tegevusse kaasata.

Allikas: Inseneeria